Vahekohus vs lepitus
Alternatiivne vaidluste lahendamine (ADR) on vaidluste lahendamise tehnika, mida kasutatakse osapoolte vaheliste erimeelsuste ja vaidluste lahendamiseks, jõudes arutelu ja läbirääkimiste teel kokkuleppele. Lepitamine ja vahekohus on kaks sellist vaidluste kohtuvälise lahendamise vormi, mida kasutatakse alternatiivina konfliktide lahendamiseks kohtusse pöördumisele. Vaatamata eesmärgi sarnasusele on lepitus- ja vahekohtu protsesside läbiviimisel mitmeid erinevusi. Järgmine artikkel annab selge ülevaate igast vaidluste kohtuvälise lahendamise tüübist ning arutab vahekohtu ja lepitamise sarnasusi ja erinevusi.
Mis on lepitus?
Lepitamine on vaidluste lahendamise vorm, mis aitab lahendada erimeelsusi või vaidlusi kahe poole vahel. Lepitusprotsessi korraldab erapooletu üksikisik, kes on lepitaja, kes kohtub asjaomaste osapooltega ja teeb nendega kokkuleppe või lahenduse leidmiseks koostööd. Lepitaja, olles selles protsessis aktiivne osaleja, töötab pidevalt mõlema osapoolega, et jõuda kõigile vastuvõetava kokkuleppeni. Lepitusprotsess hõlmab lepitaja poolte vahel edasi-tagasi liikumist, arutades kaasatud küsimusi ja seda, mida kumbki pool on valmis ohverdama, ning pidama läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks. Protsessi kaks osapoolt kohtuvad harva ja enamik arutelusid toimub lepitaja kaudu. Lepitamise üks peamine eelis on see, et see ei ole õiguslikult siduv ja seetõttupooled saavad pidada läbirääkimisi, kuni saavutatakse kõigile meeldiv lahendus.
Mis on vahekohus?
Vahekohus sarnaselt lepitamisele on ka vaidluste lahendamise vorm, mille puhul erimeelsused saavad pooled lahenduse leida kohtusse pöördumata. Vahekohus sarnaneb mini-kohtuga, kus pooled peavad esitama oma asja koos vahekohtunikega koos tõenditega. Pooltel on lubatud valida kumbki üks vahekohtunik, võimaldades kahel valitud vahekohtunikul kokku leppida kolmandas vahekohtunikus. Vahekohtu peamine puudus on see, et vahekohtunike otsus on siduv. Kuid võrreldes kohtumenetlusega võib vahekohus olla soodsam, kuna asjaosalised saaksid valida oma eelistatud vahekohtuniku, selle asemel et esitada oma asi tundmatule kohtunikule. Arutatud materjalidel on ka rohkem privaatsust kui kohtumenetluses, kuna sellisele vahekohtumenetlusele ei lubata meediat ega avalikkust. Kuna pakutud otsus on siduv, ei saa pooled oma juhtumit edasi kaevata, kui nad ei suuda pettuse toimepanemisega tõendada selgete tõenditega.
Lepitus vs vahekohus
Lepitamine ja vahekohus viiakse läbi nii eesmärgiga rahumeelselt kui ka osapoolte vaheline konflikt kokkuleppeliselt lahendada. Need on mõlemad protsessid, mis on vastu võetud selleks, et vältida vaidluste lahendamiseks kohtusse pöördumisega kaasnevaid probleeme ja kulusid. Vaatamata nende sarnasusele tulemuses, mida nad püüavad saavutada, on nende kahe vahel mitmeid suuri erinevusi. Lepitusmenetluses käib enamik, kui mitte kogu suhtlus lepitaja kaudu, keda mõlemad pooled usaldavad. Vahekohtumenetluses kuulab vahekohtunike kogu mõlema poole juhtumeid läbi ja uurib tõendeid lahenduse leidmiseks. Ehkki lepitaja tehtud otsus ei ole siduv, on ruumi läbirääkimisteks, on vahekohtunike otsus lõplik ja juriidiliselt siduv, jättes edasikaebamiseks vähe ruumi.
Mis vahe on lepitusmenetlusel ja arbitraažil?
• Alternatiivne vaidluste lahendamine (ADR) on vaidluste lahendamise tehnika, mida kasutatakse osapoolte vaheliste erimeelsuste ja vaidluste lahendamiseks, jõudes arutelu ja läbirääkimiste teel kokkuleppele. Lepitamine ja vahekohus on kaks sellist vaidluste kohtuvälise lahendamise vormi, mida kasutatakse alternatiivina konfliktide lahendamiseks kohtusse pöördumisele.
• Lepitusprotsessi korraldab erapooletu isik, kes on lepitaja, kes kohtub asjaosalistega ja teeb kokkuleppe või otsuse saavutamiseks koostööd asjaosalistega.
• Vahekohus sarnaneb minikohtuga, kus pooled peavad esitama oma asja koos vahekohtunike kogu koos tõenditega.
