Ksülofon vs vibrafon
Ksülofon ja vibrafon kuuluvad mõlemad malleti löökpillide perekonda, mida peetakse üheks vanimaks muusikaliseks perekonnaks. Need pillid sisaldavad põhimõtteliselt ribasid, mis tekitavad haameriga löömisel heli. Iga varras on kinnitatud metallist torule, mida nimetatakse resonaatoriks ja mis tagab loodusliku võimenduse. Praegu moodustavad need elegantsed instrumendid osa paljudest muusikalistest koosseisudest, näiteks sümfooniaorkester.
Ksülofon
Ksülofon, mis pärineb tõenäoliselt Aasiast ja Aafrikast, teeb orkestrile värvika täienduse. See on valmistatud puitvardadest, mis on kinnitatud raamile, kusjuures kõik vardad on erinevatele sammudele häälestatud ja löövad plastikust, kummist või puidust haameriga. Kuigi löökpilliperekonna seas on kõige populaarsem ksülofon, kasutatakse seda populaarse muusika tegemiseks harva. See on peaaegu alati eksklusiivne ainult orkestritele või muusikateatri toodangule.
Vibrofon
Vibrafon, mida mõnikord nimetatakse vibraharpiks või lihtsalt vibra, on ksülofoni vend löökpillide perekonnas. Need võivad olla välimuselt sarnased, kuid vibrafon kasutab alumiiniumist metallvardasid, kusjuures vibratoefekti tekitamiseks on igal vardal ka resonaatoritoru ja ülemises otsas libliklapp. Sellel on ka klaveril püsiv pedaal, kus pedaali üleval olles on ribade heli üsna lühike ja kui see on all, on latidel pikem heli.
Ksülofoni ja vibrafoni erinevus
Kõrvuti asetatuna on nende ribad lihtsaim erinevus ksülofoni ja vibrafoni vahel. Ksülofonil on puidust, tavaliselt roosipuust kangid, mida mängitakse kummi-, plast- või puust malletiga; vibrafonil on metallisulamist, tavaliselt alumiiniumist vardad, mida mängitakse maisi või lõngaga kaetud mallettidega ja mis on tavaliselt seenekujulised. Kui vibrafonil on pedaal ja mootor vibrato lisamiseks heli, siis ka ksülofonil mitte. Ksülofoni poolt toodetud heli on kellasarnane, helge ja elav, nii et saate tegelikult kuulda, kuidas seda mängitakse teistest pillidest eraldi. Vibraphone seevastu muudab mahedat ja sujuvat heli, mis sobib hästi teiste instrumentidega, muutes vibrafoni jazzis ja muus levimuusikas paremini kasutatavaks.
Need kaks pilli on parimal juhul elegantsed. Need muudavad muusika korraga ainulaadsemaks ja huvitavamaks. Olgu see siis muusikal või džässiseanss, ksülofon ja vibrafon on oma nime muusikas teinud ja oma ilusa helitoodangu tõttu tuntust kogunud.
• Ksülofon ja vibrafon kuuluvad mallet löökpillide perekonda.
• Ksülofon ja vibrafon erinevad kasutatavate varraste ja haamerite poolest, kus ksülofon kasutab plastist, kummist või puidust valmistatud puitvardaid ja haamreid, vibrafon aga alumiiniumvardasid ja -vardaid, mis on kaetud nööri või lõngaga ja on seente kujulised.
• Ksülofon on tavaliselt mõeldud ainult sümfooniaorkestritele, kontsertbändidele ja muusikateatritele. Teisest küljest kasutatakse vibrafoni rohkem džässi või muu populaarse muusika puhul.
• Kui vibrafon kasutab pedaale ja mootoreid, et selle tekitatavale helile rohkem efekte anda, pole ksülofonil ühtegi.
