Kiusamine vs kiusamine
Kas sa olid ärritunud, kui laps esimest korda oma koolist koju nuttes tuli, sest mõned kaasõpilased kiusasid teda riietumise või jalutamise viisi üle? Kas nõustasite oma keskkoolis õppivat poega, kui mõned õpilased üritasid tema üle füüsiliselt domineerida? Kiusamine ja kiusamine on kaks levinumat sotsiaalset käitumist põhjustavat probleemi, mis viitavad diskrimineerimisele ja vägivalla kasutamisele või kasutamise ohule. Kiusamist peetakse suhteliselt vähem kahjulikuks, samas kui kiusamine võib kahjustada mitte ainult füüsiliselt, vaid ka selliste juhtumite ohvri psüühikat. Nendes kahes sotsiaalselt vastuvõetamatus käitumises on palju erinevusi. Siiski on inimesi, kes tunnevad, et kiusamine ja kiusamine on sama, mis puudutab ohvri tulemust, ja nad kasutavad sõnu isegi vaheldumisi. Selles artiklis püütakse esile tuua erinevusi kiusamise ja kiusamise vahel, kirjeldades nende tunnuseid.
Kiusamine ja kiusamine algab üsna üllatuslikult kodus õdede-vendade vahel, kui vanem üritab nooremat füüsiliselt domineerida või ähvardab jõudu kasutada, et ta kummardaks vanema kapriiside ja ekstsentrilisuste ees. Noorem, kuna ta ei saa loota vanema õe-venna füüsilist vallutamist, maksab kätte, kiusates teda vanemate tajutava turvalisuse ees. See kestab kaua, kuni mõlemad õed-vennad küpseks saavad.
Kiusamine
Kui teete nalja inimese riietumise, kõneviisi, kõnnaku või mõne muu käitumise üle, siis kiusate teda lihtsalt oma lõbu pärast. Kiusamine on ühiskonnas väga levinud ja seda peetakse sageli teistega suhtlemise viisiks. See algab lapse esimesel koolipäeval nagu siis, kui ta seisab silmitsi teiste kooli laste märkustega. On ilmne, et kõik lapsed ei saa olla igas mõttes sarnased ega sarnased. Kuid narrimisega toimetulek võib erinevatel lastel olla erinev. Mõned ärrituvad ja häirivad, teised võtavad seda sportlikult. Niikaua kui kiusamine on teistele nalja viskamine, jääb see kahjutuks. Just siis, kui kiusamine muutub tahtlikuks ja korduvaks, muutub see omamoodi kiusamiseks, kuna kiusamise ohver tunneb end alandatuna, kui teda teiste ees mõnitatakse. Tavaliselt ei kaasne hirmutamine ja agressiivne käitumine narrimisega,ja see on rohkem lõbutsemine kui ohvri jaoks ängistuse tekitamine.
Kiusamine on pigem sotsiaalne pettumus teistega suheldes ja tasakaalutus, mis toimub suhtluses eakaaslaste või kolleegidega. Tihtipeale võtab narrimine väikestes koolilastes inetu pöörde ja võib võtta rüseluse või kakluse kuju, kuid see ei muuda seda kiusamiseks.
Kiusamine
Kas teie laps on muutnud kooli marsruuti, kus ta varem jalgrattaga sõitis? Kas tema esemeid varastatakse või leitakse riided sageli rebenenud? Kas ta tunneb end jõuetuna ja nutab, sest ei suuda alandust vastu võtta? Need võivad olla märkidest probleemist, mis on palju sügavam kui kiusamise korral. Kiusamine on vastuvõetamatu sotsiaalne käitumine, mis võib ohvri teadvuses tekitada ebakindlust ja alaväärsust ning ohver võib hakata end kooli või kontori ruumides tundma ebaturvalisena. Kiusamine mõjutab lapse või täiskasvanu vaimset moodust ja psüühikat ning muudab ta endasse sissepoole, sotsiaalselt kartlikuks ja sobimatuks. Kiusamine on kuritegu ja vanemad ei tohiks seda lapse poolt avalikustada.
Mis vahe on kiusamisel ja kiusamisel?
• Kiusamine ja kiusamine on sotsiaalne käitumine, mis põhjustab kannatanule stressi.
• Kiusamine on kahjutu ja pigem lõbu kui kiusamine, mis võib olla kahjulik nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt.
• Kiusamine on enamasti ohvri verbaalne või kopeerimine, samas kui kiusamisel võib olla palju vorme, mis võivad hõlmata jõu kasutamist või jõu kasutamise ähvardust, et kutsuda ohvrit leebelt alla.
• Kiusamisest saab kiusamine, kui ohver on ärritunud, kuid ei saa kätte maksta, kartes teda kahjustada.
