Erinevus Idioomide Ja Kõnekeelte Vahel

2024 Autor: Mildred Bawerman | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-16 08:38

Idioomid vs kõnekeeled

Kuna idioomide ja kõnekeelte osas on alati segadust, on hea õppida erinevust kõnekäändude ja kõnekeelte vahel. Mõlemad rühmad on osad igas keeles. Nii kõnepruuki kui kõnekeelsust leidub igas keeles ja need erinevad ka keele järgi. Seda seetõttu, et need keeleosad on loodud vastavalt kultuurile. Näiteks kui me ütleme, et vihma sajab, siis sajab kasse ja koeri. Prantsuse keeles on see il pleut des cordes. See tähendab, et vihma sajab. Vihma tugevust räägitakse kahes keeles erineval viisil. See näitab, kuidas idioomid on keeliti erinevad. Nii on ka kõnekeeled. Kõigepealt vaatame, mis vahe on idioomil ja kõnekeelel.

Mis on idioom?

Sõna idioom on inglise keelde tulnud XVI sajandi lõpul prantsuskeelsest sõnast idiome. Oxfordi sõnaraamatu järgi on idioom “rühm sõnu, mis on kasutuse põhjal loodud tähendusega, mida ei saa üksikute sõnade omadest lahutada (nt üle kuu, vaata valgust)”. Idioom on fraas, millel on kindel tähendus ainult kindla inimgrupiga. Rühmad on tavaliselt jaotatud geograafia või keele järgi. Lihtne viis tuvastada, kas miski on idioom, on lugeda sõnad kontekstist välja ja teha kindlaks, kas neil on ikka sama tähendus.

Näiteks EI OLE selles lauses idioom: tilk ämbrisse:

Jube kass vaatas mõttetult tilka ämbrisse, mis oli mugavalt tema ette pandud.

Kuid see on selles lauses idioom:

Sõna “kohutav” kasutamine on tilk ämbrisse võrreldes minu sügava vihkamisega kõigi kasside vastu.

Kui sellel pole kontekstis otsest tähendust - see on idioom.

Mis on kõnekeel?

Oxfordi sõnaraamat määratleb kõnekeelsuse järgmiselt: sõna või fraas, mis pole ametlik ega kirjanduslik ning mida kasutatakse tavalises või tuttavas vestluses: tänavate kõnekeeled. Kõnekeel on sõna või fraas, mida peetakse mitteametlikuks. Need on sõnad, mis sobivad igapäevaseks vestluseks, kuid tavaliselt mitte esseede või ülesannete jaoks. See hõlmab slängi ja lühivorme. Näiteks sõnu nagu “ei ole”, “sup” ja “hakatakse” loetakse kõnekeelsusteks.

Sarnaselt idioomidele võivad kõnekeelsused sõltuda täielikult kontekstist, milles neid kasutatakse. Näiteks, kui ma kirjutasin essee oma kassidega seotud tunnetest, oleks see sobiv tees:

Mõte kassi omamisest teeb mind haigeks.

Pealegi:

Kui mu toakaaslane oma lemmiklooma meie koju tõi, mõtlesin: „Haige, kassi. Minu lemmikloom.”

(Seda peamiselt seetõttu, et ma ei ütleks seda kunagi. Samuti, kuna "haigete" kasutamine slängina on ametlikus kirjanduses sobimatu kõnekeelelisus.)

Mis vahe on idioomidel ja kõnekeelsustel?

Nende kahe mitteametliku kirjutamise vahel on sageli segadust. Klišeed on ka äratuntavad, kuna need on idioomidega väga sarnased. Siiski arvake ära! Mõnikord võib fraasi liigitada mitut tüüpi asjadeks! Enamik kõnepruuke on oma olemuselt kõnekeeled - kuna kõnekeel tähendab lihtsalt formaalseks kasutamiseks sobimatut ning paljud kõnepruugid on ka klišeed.

• Idioom on fraas, millel on kindel tähendus ainult konkreetse inimgrupiga.

• Kõnekeel on sõna või fraas, mida peetakse mitteametlikuks.

• Kõnekeelsus hõlmab slängi ja lühivorme.

• Kui fraasil pole kontekstis otsest tähendust - see on idioom.

Pilt autor: Wendy… iirimaal ehk wendzefx (CC BY-SA 2.0)

Lisalugemist: