Süntaks vs diktsioon
Süntaks ja diktsioon on kaks kirjutamisstiili lahutamatut elementi, mida autor kasutab oma lugejate lummamiseks. Need on ka hääleelemendid, nagu siis, kui kõneleja kasutab oma stiili publiku võlumiseks. Need kaks on väga sarnased, kuid neil on olulisi erinevusi, mida selles artiklis esile tõstetakse.
Süntaks
Süntaks on see grammatika osa, mis on seotud lausete sõnade järjestusega. See viitab ka kirjavahemärkidele, lausete pikkusele ja ka lause fookusele. Kui autor või kõneleja kasutab pikki lauseid, võite öelda, et ta kasutab süntaksi, et näidata oma osavust või meisterlikkust keele üle. Kõneleja võib kasutada lihtsaid lauseid või kasutada liit-, keerukaid või keerukaid lauseid. Süntaks hõlmab ka lause funktsiooni. See tähendab, et lause võib olla deklaratiivne, küsiv, hüüdev või imperatiivne.
Sõnastik
Diktsioon viitab kirjaniku või kõneleja käsutustasemele tema kasutatava sõnavara üle. Teisisõnu on diktsioon tema kasutatavate sõnade mitmekesisus. Ta võib kasutada lihtsaid igapäevaseid sõnu või valida keeruliste ja tehniliste sõnade kasutamise. Selle selgitamiseks näeme kassi ja kassi erinevust. Kuigi mõlemad tähendavad sama, on kass kasside omast lihtsam ja sagedamini kasutatav. Kirjanik võib kasutada konkreetset diktsiooni või kirjutada abstraktse diktsiooni abil. Seejärel on diktsiooni tase, mida kirjeldatakse kui kõrget või formaalset diktsiooni, vahepealset diktsiooni ja lõpuks madalat või mitteametlikku diktsiooni, mis sisaldab igapäevases elus kasutatavaid sõnu.
Mis vahe on süntaksil ja diktsioonil?
• Diktsioon ja süntaks on kõne ja kirjutamise kaks erinevat elementi.
• Kui diktsioon puudutab sõnade käsku, siis süntaks viitab lause sõnakonstruktsioonile.
• Diktsioon võib olla kõrge, keskmine või madal, samas kui süntaks viitab lause pikkusele ja fookusele.
• Süntaks selgitab ka lause lihtsust või keerukust.
• Kirjanikud ja kõnelejad kasutavad lugejate ja publiku lummamiseks nutikalt diktsiooni ja süntaksit.
• Diktsioon on kirjaniku sõnade valik, süntaks aga tema lausete ülesehitus.
• Kõneleja hindab oma publikut ning otsustab vastavalt sellele tema süntaksi ja diktsiooni.
