Lugemine vs kirjaoskus
Lugemine ja kirjaoskus on kaks sõna, mida nende tähenduste ja konnotatsioonide osas sageli segamini aetakse. Rangelt võttes on need kaks sõna erinevad, kuna need annavad erinevat tähendust. Sõna „lugemine” kasutatakse tõlgenduse tähenduses ja see on põhimõtteliselt põhjus, miks kolledži või ülikooli lugeja on õpetaja, kes tõlgendab tekste hõlpsalt.
Teiselt poolt kasutatakse sõna „kirjaoskus” sageli „lugemis- ja kirjutamisvõime” tähenduses. See on kahe sõna peamine erinevus. Huvitav on märkida, et sõna „kirjaoskus” puudutab peamiselt inimese või isikute rühma lugemis- ja kirjutamisvõimet.
On täiesti normaalne, et kirjaoskus arvutatakse riigi või kogukonna järgi. Seega arvutatakse konkreetse osariigi või maakonna kirjaoskus konkreetse maakonna või osariigi inimeste lugemis- ja kirjutamisvõime põhjal. Kui konkreetse riigi kirjaoskus on hea, saab enamik riigirahvast lugeda ja kirjutada oma emakeeles. On üldine veendumus, et isik, kes saab oma keeles antud keeles alla kirjutada, aitab kaasa riigi kirjaoskusele.
Teisest küljest pole lugemine muud kui tekstilõikude tõlgendamine. Lugemist tehakse luuleseansside ajal. Salme koostanud luuletaja loeb neid tavaliselt lugemisseansside ajal. Luuletaja loodud luule hindamisel toimub ka luuletaja ja publiku suhtlus.
Lugemine hajutab kahtlust õpikus tehtud väidete paikapidavuses. Tõlgendust tehakse tegelikult ainult kavatsusega kaotada hirm kuulajate teadvuses. Need on lugemise ja kirjaoskuse erinevused.
