Kärnkonn vs sisalik
Me kõik teame kärnkonna ja sisaliku vahet lapsepõlvest saati. Lapsed üritavad püüda pargis hüppavaid kärnkonni, kartes seintele roomavaid ja putukaid tapvaid sisalikke. Kui kärnkonn on kahepaikne, millel on nahkjas nahk ja pruun värv, on sisalik libiseva liikumisega roomaja, keda leidub kodudes, kes roomavad mööda seinu. Kogu see kärnkonna ja sisaliku segadus tuleneb sisalikuliigist, mida tuntakse sarvesisalikuna (mõnikord nimetatakse sarvedeks). Olgu enne kätt selge, et see sisalik ei ole seotud kärnkonnade ega konnadega ning segadus tuleneb tema välimusest, mis ümara keha ja nüri koonu tõttu sarnaneb kärnkonna omale.
Sarvelise sisaliku seljal on muudetud soomused. See kuulub sisalike perekonda Phrynosomatidae. (Sõna Phrynosoma tähendab kehaga kärnkonna). Sarveline sisalik sarnaneb USA-s leitud okkalise kuradiga. Põhja-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas leidub seda sarvesisalikku umbes 14 liiki. See on kiskja, kes istub ja ootab oma saaki. Kiskja kätte saamise vältimiseks on sarvelisel sisalikul mitmeid vahendeid. Rusikas on sellel värvigamma, mis muudab selle ümbritsevaga sarnaseks. Kiskja lähenemisel muutub see paigale ja ei näita liikumist. Kuid kui kiskja tuleb liiga lähedale, jookseb see lühikeste sarjadena, mis sarnaneb kärnkonna hüppeliigutusega. Sellel on ka võime oma keha üles puhuda, hirmutades kiskjat. Kui kõik vahendid ebaõnnestuvad, on sellel ainulaadne võime verevool läbi oma silmade pritsida. See ajab kiskja segadusse ja see eemaldub.
Sarvedega sisalikud ootavad sipelgate lähedale tulekut ja haaravad selle kiire liigutusega ning neelavad elusalt alla. Nad söövad ka rohutirtse, putukaid, ämblikke ja mardikaid. Hoolimata oma koledast välimusest, muutuvad sarvedega sisalikud mitmete olendite, näiteks teerajajate, sisalike, koerte, huntide ja kullide kergeks saagiks.
Põgusalt:
Kärnkonn vs sisalik
• Kärnkonnad ja sisalikud kuuluvad kahepaiksete ja roomajate erinevatesse klassidesse
• Kärnkonna ja sisaliku segiajamine on tingitud sarv-sisalikuks nimetatud liigist, mis sarnaneb kärnkonnadele.
