Muistne kirjandus vs klassikaline kirjandus
Vanakirjandus ja klassikaline kirjandus on kahte tüüpi kirjandus, mida nende sisu ja teema osas sageli segi aetakse. Antiikkirjandus käsitleb pühakirjade kirjandust. See koosneb raamatutest ja käsikirjadest, mis sisaldavad pühakirjaainet.
Piiblist leitud kirjakohtade kirjeldus on ristiusu muistse kirjanduse alus. Samamoodi moodustavad Vedasast leitud kirjakohtade kirjeldused hinduismi iidse kirjanduse aluse. Seega on igal maailma religioonil oma iidne kirjandus.
Peale vaimuliku kirjanduse koosneb iidne kirjandus ka muistsetest kunstidest ja teadustest kirjutatud raamatutest ja käsikirjadest. Näiteks antiikajal kirjutatud raamatud, mis sisaldavad teavet iidse astroloogia ja astronoomia kohta, võib liigitada antiikse kirjanduse alla. Samamoodi saab antiikajal kirjutatud kunsti ja teatri kohta kirjutatud raamatud liigitada ka antiikkirjanduse alla.
Klassikaline kirjandus seevastu käsitleb muinasajal kirjutatud luule-, proosa- ja draamateoseid. See on antiikkirjanduse ja klassikalise kirjanduse peamine erinevus.
Klassikaline kirjandus koosneb raamatutest ja teostest, sealhulgas näidenditest, draamadest, proosateostest, luulest, versioonidest, mis on tehtud vanasti kuningate ja monarhide õukondades. Lühidalt võib öelda, et klassikaline kirjandus koosneb eepilisest kirjandusest, lüürilistest kompositsioonidest, luulekompositsioonidest, näidenditest jms, mis on kirjutatud klassikalisel perioodil.
Igal maailma keelel on oma klassikaline periood, mille jooksul oleks kirjutatud mitu klassikat. Kõik need vanal ajal kirjutatud klassikud kuuluvad klassikalise kirjanduse alla. Võib arvata, et Shakespeare'i ja Miltoni teosed ingliskeelses kirjanduses ning Kalidasa ja Bhavabhuti teosed sanskriti kirjanduses kuuluvad vastavate keelte klassikalise kirjanduse alla. Need on antiikkirjanduse ja klassikalise kirjanduse erinevused.
