Üleujutus vs ringhääling
Marsruutimine on protsess, mille käigus valitakse võrguliikluse saatmiseks kasutatavad teed ja paketid saadetakse mööda valitud alamvõrku. Flooding ja Broadcast on kaks marsruutimisalgoritmi, mida tänapäeval arvutivõrkudes kasutatakse. Üleujutus saadab kõik sissetulevad paketid läbi iga väljuva serva. Ringhääling tähendab, et kõik võrgus olevad seadmed saavad paketi.
Mis on üleujutus?
Üleujutus on väga lihtne marsruutimisalgoritm, mis saadab kõik sissetulevad paketid läbi iga väljuva serva. Selle marsruutimisalgoritmi toimimise tõttu on paketi tarnimine garanteeritud (kui seda on võimalik edastada). Kuid on võimalus, et sama pakett jõuab sihtkohta mitme eksemplarina. Üleujutusalgoritm tagab pakettide saatmiseks lühima tee leidmise ja kasutamise, kuna see kasutab loomulikult võrgu kõiki teid. Selles marsruutimisalgoritmis pole keerukust; seda on väga lihtne rakendada. Muidugi on ka üleujutusalgoritmi puudusi vähe. Kuna pakette saadetakse iga väljuva lingi kaudu, on ribalaius ilmselgelt raisatud. See tähendab, et üleujutused võivad tegelikult halvendada arvutivõrgu töökindlust. Kui ei võeta vajalikke ettevaatusabinõusid, näiteks humalate arv või elamise aeg,duplikaatkoopiad saavad võrgus ringi liikuda peatumata. Üks võimalikke ettevaatusabinõusid on paluda sõlmedel jälgida iga seda läbivat paketti ja veenduda, et pakett läbib selle ainult ühe korra. Teine ettevaatusabinõu nimetatakse valikuliseks üleujutuseks. Valikulises üleujutuses võivad sõlmed pakette edastada ainult (ligikaudu) õiges suunas. Usenet ja p2p (peer-to-peer) süsteemid kasutavad üleujutusi. Lisaks kasutavad marsruutimisprotokollid nagu OSPF, DVMRP ja ad-hoc traadita võrgud üleujutusi. Usenet ja p2p (peer-to-peer) süsteemid kasutavad üleujutusi. Lisaks kasutavad marsruutimisprotokollid nagu OSPF, DVMRP ja ad-hoc traadita võrgud üleujutusi. Usenet ja p2p (peer-to-peer) süsteemid kasutavad üleujutusi. Lisaks kasutavad marsruutimisprotokollid nagu OSPF, DVMRP ja ad-hoc traadita võrgud üleujutusi.
Mis on ringhääling?
Ringhääling on arvutivõrgus kasutatav meetod, mis tagab, et kõik võrgus olevad seadmed saavad (levitatava) paketi. Kuna ringhääling võib negatiivselt mõjutada jõudlust, ei toeta iga võrgutehnoloogia ringhäälingut. X.25 ja kaadri relee ei toeta ringhäälingut ja Interneti-levitamist pole olemas. Seda kasutatakse enamasti kohtvõrkudes (kohtvõrgud, enamasti Ethernet ja märgisõrmus) ning harva kasutatakse suuremates võrkudes nagu WAN (Wide Area Networks). Isegi IPv6 (IPv4 järeltulija) ei toeta ringhäälingut. IPv6 toetab ainult multisaatmist, mis on sarnane marsruutimise metoodikaga üks-paljudele, mis saadab paketid kõigile kindla multisaatmisrühmaga liitunud sõlmedele. Kõigi nende olemasolu pakettide aadressides nii Ethernetis kui ka IPv4-s näitab, et paketti levitatakse. Teisest küljest kasutatakse IEEE 802.2 juhtvälja eriväärtust märgilõngas ringhäälingu näitamiseks. Ringhäälingu üks puudus on see, et seda saab kasutada DoS (Denial of Service) rünnakute jaoks. Näiteks võib ründaja saata võltsitud pingitaotlusi, kasutades lähteaadressina ohvri arvuti aadressi. Seejärel vastavad kõik selle võrgu sõlmed sellele ohvriarvestuse päringule, põhjustades kogu võrgu lagunemise. Seejärel vastavad kõik selle võrgu sõlmed sellele ohvriarvestusele, põhjustades kogu võrgu lagunemise. Seejärel vastavad kõik selle võrgu sõlmed sellele ohvriarvestuse päringule, põhjustades kogu võrgu lagunemise.
Mis vahe on üleujutusel ja ringhäälingul?
Paketi üheaegne saatmine kõigile hostidele on ringhääling. Kuid üleujutus ei saada pakette kõigile hostidele üheaegselt. Paketid jõuaksid üleujutuste tõttu lõpuks võrgu kõikidesse sõlmedesse. Üleujutus võib sama paketi sama linki mööda saata mitu korda, kuid ringhääling saadab paketi linki mööda kõige rohkem korraga. Sama paketi mitu eksemplari võivad üleujutuste ajal jõuda sõlmedesse, samas kui levitamine seda probleemi ei tekita. Erinevalt üleujutustest toimub ringhääling, määrates pakettidele spetsiaalse leviaadressi.
