Pankrot vs sulgemine
Üksikisik, kellel on suurem võlakoormus ja võlgade tagasimaksmiseks vajalike vahendite nappus, võib sattuda pankroti või sundkindlustuse alla. Need erinevad üksteisest, sest mõlema vaikimisi mõjutanud osapoole tagajärjed on väga erinevad. Kuid paljud inimesed lähevad nende kahe mõistega kergesti segi ja saavad ekslikult aru, et nad viitavad samale asjale. Sellest hoolimata tuleb märkida, et pankrot või sundvõõrandamine võib avaldada negatiivset mõju laenuvõtja usaldusväärsusele ja võib tulevikus raskendada finantsinstitutsioonide vahendite laenamist. Järgmises artiklis tuuakse selgelt välja pankroti ja sundvõõrandamise erinevused, kuidas need on omavahel seotud ja millist mõju võivad need avaldada laenuvõtja krediidivõimele.
Mis on pankrot?
Inimesel on võimalus täita pankrot, kui ta tunneb, et tal on oht oma varast ilma jääda (varad on tavaliselt kodud, mis on ostetud pankade hüpoteeklaenude kaudu). Üksikisikul on võimalus täita 7. või 13. peatüki pankrot. 13. peatüki pankroti esitamine annab inimesele oma võla tasumiseks umbes 3–5 aastat ja pakub tagasimaksekava, et isik saaks vältida oma kodu sulgemist. See võimalus võimaldab isikul oma võlad tagasi maksta vastavalt kohtus kokku lepitud plaanile, et ta saaks oma kodu säilitada, tasudes samal ajal oma võlad aeglasemas tempos. 7. peatüki pankrotiavaldus toimib kui võimetus maksta võlgniku poolt tagamata võlgu. Tagatiseta võlg on igasugune võlg, mis on saadud ilma tagatiseta, mida kasutatakse juhul, kui võlgnik maksejõuetust täidab. Selliste võlgade hulka kuuluvad krediitkaardivõlg, raviarved jms. Kuna aga hüpoteeklaen pole tagatiseta (ostetud maja tuleb hoida tagatisena, et pank müüks ja saaks võlgnevuse tagasi, kui laenusaaja maksmata jätab), siis 7. peatükk ei hõlma hüpoteeklaenud.
Mis on sulgemine?
Sulgemine on protsess, mille käigus hüpoteeklaenu laenuvõtja kodust välja tõstetakse põhjusel, et ta ei suuda oma võlga tagasi maksta. Sissenõudmise põhjus on see, et laenuvõtja ei saa oma laene tagasi maksta ja seetõttu peab pank tagatise (maja, millele hüpoteek võeti) arestima ja tekkinud kahjude hüvitamiseks maha müüma. See oli finantskriisi ajal tavaline stsenaarium, kui hüpoteeklaenude mull plahvatas. Paljudel, kes seisavad silmitsi sulgemisega, on end kaitsta mitmel viisil, millest üks täidab pankrotti. Pankrotiavaldus ei tähenda, et laenuvõtja ei peaks kogu oma võlga tasuma, kuigi see võib toimida ajutise kaitsena kogu vara kaotamise eest.
Pankrot vs sulgemine
Pankrot ja pankrotihaldur käivad käsikäes, kuigi nende tagajärjed ja kohtumenetlused on üksteisest üsna erinevad. Pankrot ja sulgemine on mõlemad tingimused, mis on seotud üksikisikute või ettevõtetega, kellel on likviidsusprobleeme, kui nad ei suuda oma võlga tagasi maksta. Sulgemine on see, kui laenusaaja peab panga kaudu ostetud vara loovutama juhtudel, kui ta ei suuda selle vara ostmiseks saadud võlga (nt: - maja) tagasi maksta. Pankrotti kasutatakse seevastu sulgemise lõpetamiseks, kuna pankrotiavalduse esitamine kas kõrvaldab tagatiseta võla (7. peatükk) või konsolideerib ja kohandab võla tagasimaksmise kava (13. peatükk). Siiski tuleb meeles pidada, et nii pankrot kui ka sundvõõrandamine jäävad laenusaaja krediidiaruandesse ja mõjutavad nende krediidivõimelisust.
Kokkuvõte:
Mis vahe on pankrotil ja sundvälistamisel?
• Üksikisik, kellel on kõrgem võlatase ja võlgade tagasimaksmiseks vajalike vahendite nappus, võib sattuda pankroti või sundvõõrandamise ohtu.
• Inimesel on võimalus esitada 7. või 13. peatüki pankrot, kui ta tunneb, et tal on oht oma varast ilma jääda. Pankrot võimaldab kas laenuvõtjal vähendada oma võlga või saada lihtsama tagasimaksekava.
• Protsessi, mille käigus hüpoteeklaenuvõtja kodust välja tõstetakse, nimetatakse sulgemiseks ja sundvõõrandamine toimub põhjusel, et laenusaaja ei suuda oma võlga tagasi maksta.
• Pankrotiavaldus esitatakse tavaliselt selleks, et lõpetada sundvõõrandamine, et vabastada laenusaaja tagatiseta võlgadest (7. peatükk) või esitada võla tagasimaksmise kava (13. peatükk).
