IMS vs SIP
IMS (Interneti-protokolli (IP) multimeedia alamsüsteem) on arhitektuurne raamistik, mis on loodud IP-multimeediateenuste hõlbustamiseks SIP-l (Session Initiation Protocol), mis on IP-põhiste võrkude seansi juhtimisprotokoll nii kõne- kui ka multimeediateenuste hõlbustamiseks. Kuna IMS kasutab SIP-d oma peamise signaalimisprotokollina, on see suutnud integreeruda paljude platvormidega, näiteks Internetiga. Peamine põhjus, miks IMS valib SIP, on paljude IMS-i nõuete täitmine ning seda peetakse paindlikuks ja turvaliseks.
IMS
IMS loodi algselt spetsiaalselt mobiilirakenduste jaoks 3GPP ja 3GPP2 abil. Kuid tänapäeval on see tavatelefoni pakkujate hulgas väga populaarne ja laialt levinud, kuna nad on sunnitud leidma võimalusi mobiilsidega seotud tehnoloogiate integreerimiseks oma võrkudesse. IMS võimaldab peamiselt andmete, kõne ja mobiilsidevõrgu tehnoloogia lähenemist IP-põhise infrastruktuuri kaudu ning pakub vajalikke IMS-i võimalusi, näiteks teenuse juhtimine, turvafunktsioonid (nt autentimine, autoriseerimine), marsruutimine, registreerimine, laadimine, SIP-pakkimine ja QOS-i tugi.
IMS-i saab analüüsida kihilise arhitektuuriga, mis sisaldab palju erineva funktsionaalsusega kihte. See arhitektuur on võimaldanud teenuse võimaldajate ja paljude muude tavaliste funktsioonide taaskasutatavust mitmel rakendusel. Esimese kihi ülesandeks on kandekanalite ja signaalikanalite tõlkimine pärandkommunikatsioonil põhinevatest võrkudest pakettpõhiste voogude ja juhtimisseadmeteni. Teise kihi funktsionaalsus on pakkuda algtaseme meediumifunktsioone kõrgema taseme rakendustele. Veelgi enam, IMS on lubanud teistel kolmandatel isikutel juhtida kõneseansse ja pääseda juurde abonendi eelistustele, kasutades kõrgemat rakendusteenuste ja API-lüüsi.
IMS-i arhitektuur annab teenusepakkujatele võimaluse pakkuda traadiga, traadita ja lairibavõrkudes uusi ja paremaid teenuseid väiksemate tegevuskuludega. Enamik Session Initiation Protocol (SIP) poolt toetatud rakendusi on IMS ühendanud, et tagada pärandtelefoniteenuste ja muude telefoniteenustega, nagu kiirsõnumid, multimeediasõnumid, raadiosaatja ja video voogesitus.
SIP
SIP on seansi juhtimisprotokoll, mis asub rakenduskihis ja suudab IP-põhiste võrkude kaudu reaalajas toimuva seansi loomist, modifitseerimist ja lammutamist. Algselt töötas SIP välja Internet Engineering Task Force (IETF) koos paljude valdkonna juhtidega.
Seansside haldamisel saab SIP kutsuda osalejaid juba olemasolevatele seanssidele, näiteks multisaatekonverentsidele. Juba olemasoleva seansi meediumeid saab reaalajas lisada või eemaldada. SIP toetab ka ISDN-i ja intelligentse võrgu telefoniteenuste abonentteenuste juurutamist, toetades läbipaistvalt nimekaardistamise ja ümbersuunamise teenuseid, mis aitavad ka isiklikku liikuvust võimaldada. See on määratletud kui lõppkasutajate võime kõnesid algatada ja kõnesid vastu võtta, kui nad saavad liikumise ajal leida võrgu asukoha, pääseda juurde erinevatele lülitusaladele, pääseda täielikult juurde tellitud telekommunikatsiooniteenustele mis tahes terminalis mis tahes kohas.
Üldiselt suhtlevad SIP-seadmed omavahel SIP-serverite abil, mis pakuvad marsruutimise, registreerimise ning autentimise ja autoriseerimisteenuste infrastruktuuri. SIP ei saa sidesüsteemis üksi eksisteerida. Seega kasutatakse seda täieliku multimeediaarhitektuuri loomiseks pigem komponentidena koos teiste IETF-protokollidega. Need koosnevad erinevatest protokollidest, nagu RSTP (reaalajas voogesitusprotokoll), MEGACO (Media Gateway Control Protocol), SDP (Session Distribution Protocol) jne. SIP toetab nii IPv4 kui ka IPv6; seega on see paljude kasutajate seas väga populaarne.
Mis vahe on IMS-il ja SIP-l?
