Fikseeritud vs ujuv tasu
Fikseeritud ja ujuvad tasud on mehhanismid, mida kasutatakse laenuandja tagatiseks laenuvõtja varade suhtes. Peamine erinevus nende kahe vahel seisneb tagatisena hoitavate varade tüüpides ja vara võõrandamise paindlikkuses kogu laenu kehtivusaja jooksul. Valitud tasu tüüp mõjutab ka laenuandja kahjuriski ja laenuvõtja paindlikkust äritegevuse teostamisel. Artikkel pakub selge ülevaate igast terminist ja selgitab, kuidas need on üksteisega sarnased ja erinevad.
Mis on fikseeritud tasu?
Fikseeritud tasu viitab laenule või hüpoteegile, mis kasutab põhivara tagatisena laenu tagasimakse tagamiseks. Põhivara, mida saab kasutada kindla tasu tagatisena, on maa, masinad, hooned, aktsiad ja intellektuaalne omand (patendid, kaubamärgid, autoriõigused jne). Juhul, kui laenuvõtja ei täida oma laenu, saab pank põhivara maha müüa ja oma kahjumi tagasi saada. Sellest nõudest tulenevalt ei saa laenusaaja / võlgnik, kui põhivara pealt võetakse fikseeritud tasu, vara käsutada ja vara peab laenuvõtja valduses olema kuni kogu laenu tagasimaksmiseni. On juhtumeid, kus vara võõrandatakse; laenusaaja peab selleks siiski saama laenuandjalt nõusoleku.
Fikseeritud tasu on laenuandjale kasulik, kuna see tagab kõrgema turvalisuse ja väiksema kaotuse riski. Teisalt võib aga fikseeritud tasu vähendada laenuvõtjale pakutavat paindlikkust.
Mis on ujuvlaeng?
Ujuv tasu viitab laenule või hüpoteegile varal, mille väärtus muutub perioodiliselt laenu tagasimakse tagamiseks. Sellisel juhul võib kasutada varasid, millel puudub püsiv väärtus või mis ei ole põhivara, näiteks varude inventuur. Ujuva tasu korral on laenuvõtjal vabadus vara tavapärase äritegevuse käigus käsutada (näiteks müüa aktsiaid). Juhul, kui laenuvõtja ei täida oma laenu, külmub ujuvmaks ja muutub fikseeritud tasuks ning makseviivituse hetkest järelejäänud laoseisu ei saa realiseerida ja seda kasutatakse tasumata võla sissenõudmiseks kindla tasuna.
Ujuv tasu on võlgnikule soodne, kuna pakub suuremat paindlikkust ega seo rahalisi vahendeid ega toiminguid, kuna kauplemine võib jätkuda tavapäraselt kuni maksejõuetuseni. Ujuva tasu kasutamise teine eelis on see, et isegi väiksemad ettevõtted, kellel pole suurt põhivara, saavad raha laenata. Kuid ujuvtasu ei pruugi pangale kasulik olla, kuna sellega kaasneb suurem risk, et kogu vara väärtus ei pruugi olla piisav kogu laenusumma tagasisaamiseks.
Fikseeritud vs ujuv tasu
Fikseeritud ja ujuvad tasud on üksteisega sarnased, kuna neid mõlemaid kasutatakse laenuandjale laenuvõtja vara tagamiseks. Peamine erinevus fikseeritud ja ujuva tasu vahel on see, et see annab võlgnikule / laenuvõtjale vara võõrandamise võime ja paindlikkuse. Fikseeritud tasu on laenuandjale kasulik, kuna pakub laenuandjale laenu suhtes suuremat kindlust, kuid võib olla problemaatiline laenuvõtjale, kes peab vara hoidma kuni võla tagasimaksmiseni.
Ujuv tasu on laenuvõtjale kasulik, kuna vara saab tavapärases äritegevuses kasutada kuni makseviivituse tekkimiseni. Ujuv tasu on aga riskantne laenuandjale, kes ei pruugi kogu kahjumit tagasi saada.
Kokkuvõte:
Fikseeritud ja ujuva laengu erinevus
• Fikseeritud ja ujuvad tasud on mehhanismid, mida kasutatakse laenuandja tagatiseks laenuvõtja varade suhtes.
• Fikseeritud tasu tähendab laenu või hüpoteeki, mis kasutab põhivara tagatisena laenu tagasimakse tagamiseks.
• Ujuv tasu tähendab vara laenu või hüpoteeki, mille väärtus muutub perioodiliselt laenu tagasimakse tagamiseks.
