Emotsionaalne seotus vs psühholoogiline kiindumus
Kiindumus on emotsionaalne side või lips, mida inimene tunneb teise inimese suhtes. Need sidemed on levinud täiskasvanute ja laste ning esmaste hooldajate vahel, kelleks on enamasti emad. Need sidemed on tavaliselt vastastikused ja põhinevad vastastikusel turvalisuse, turvalisuse ja kaitse tundel. Üldiselt kiinduvad lapsed oma hooldajatesse emotsionaalselt peamiselt ohutuse ja ellujäämise nimel. Bioloogiliselt öeldes on kiindumuse eesmärk ellujäämine, psühholoogiliselt aga turvalisus.
Imikud kipuvad kiinduma inimestesse, kes reageerivad nende vajadustele ja suhtlevad temaga sotsiaalselt. Tugevate emotsionaalsete kiindumuste korral tunnevad inimesed ärevust; kui nad on lahus inimesega, kellega nad on emotsionaalselt seotud ning on täis meeleheidet ja kurbust. Ärevus tuleneb ka tagasilükkamisest või hülgamisest.
Emotsionaalne kiindumus on vahend, mis aitab imikutel ja lastel enesekindlust omandada. On täheldatud, et kui peamine hooldaja, enamasti ema, on läheduses, tunnevad nad turvatunnet ja hakkavad enesekindlalt maailma avastama, kuid on emotsionaalse kiindumuse korral kartlikud ja ebakindlad, mis kajastub oma isiksuses hilisemas elus, kui nad ise on täiskasvanud.
Imikud kasutavad nuttu oma hooldaja tähelepanu äratamise vahendina, kuid juba 2. eluaastaks mõistavad nad, et nende hooldajal on palju rohkem kohustusi ning ta õpib ootama ja pakkuma aega, mil hooldaja pööraks oma tähelepanu temale.
Bowlby oli psühholoog, kes pakkus välja kiindumusteooria. Seda teooriat kritiseerisid paljud psühholoogia valdkonna juhtivad tuled, kuid see on endiselt jõud, millega tuleb arvestada, kui mõista inimkäitumise põhjuseid emotsionaalse ja psühholoogilise seotuse osas.
Selleks ajaks, kui laps saab 4-aastaseks, ei häiri teda enam eraldamine hooldajaga, kui ta hakkab mõistma lahusoleku ja taasühinemise ajakava nagu siis, kui ta hakkab koolis käima. Kuna lapsel on kindel tunne, et ta saab tagasi ema juurde, hakkab ta koolis oma eakaaslastega suhteid arendama. Varsti on laps valmis pikemateks lahuselu perioodideks. Laps saavutab suurema iseseisvuse ja ta on nüüd valmis näitama kiindumust ja oma rolli suhtes.
Need kiindumuse tunded ulatuvad täiskasvanuks ja neid uurisid 80ndatel Cindy Hazan ja Phillip Shaver. Nad leidsid, et täiskasvanutel, kellel olid teise täiskasvanuga turvalised kiindumused, või täiskasvanutel olid pigem positiivsed vaated enda suhtes ja nad olid üldiselt enesekindlamad, et need, kellel puudusid tugevad ja turvalised emotsionaalsed sidemed teiste täiskasvanutega. Täiskasvanud, kellel on madal kiindumuse tase, olid ka impulsiivsed; ei usalda oma partnereid ja kipuvad ka ennast väärimatuks pidama.
