Luule vs proosa
Luule ja proosa on kaks erinevat viisi teksti või kirjakeele kaudu suhtlemiseks. Kuigi põhieesmärgiks jääb suhtlemine ning oma tunnete ja emotsioonide väljendamine, on luules ja proosas palju erinevusi. Tunnete edastamise viis muudab luule proosast erinevaks. Enamasti tegeleme proosaga, kuid luule jääb populaarseks ja oluliseks kunstilistel põhjustel. Selles artiklis püüame lugejate jaoks esile tuua luule ja proosa erinevusi.
Proosa
Proosa on kirjanduses kasutatav suhtlusvorm, mida kasutatakse ideede ja tunnete väljendamiseks tavakeeles. Lihtne keel kirjalikus vormis on proosa. See kirjaliku suhtluse vorm on kõige levinum ja seda kasutatakse kogu maailmas kontorites, ajakirjades, ajalehtedes, kohtutes, koolides jne. Proosat kasutame ainult oma elus, kui peame teistega suhtlema kirjade ja märkmete kujul (tänapäeval ka SMS), ehkki kunstilisemad meie seast, kes suudavad luuletusi luua, kasutavad luulet ka suhtlemiseks.
Luule
Luule on suhtlusvorm, mis on kunstiline ja lugejale väga muljetavaldav. See on rütmiline, kuid järgib samu keele grammatikareegleid, mis kehtivad kõne- ja kirjakeelel. Luule on sama vana kui tsivilisatsioon või vähemalt aeg, kui keel leiutati suhtlemiseks. Luule ei tule siiski kõigile loomulikult, nii nagu kõik ei saa muusikat luua. Kuid nagu me kõik armastame muusikat, armastame ka meie luuletusi lugeda.
Mis vahe on luulel ja proosal?
• Igaüks saab proosatükki konstrueerida, kuid mitte igaüks ei saa luuletust kirjutada.
• Proosa on lihtsalt kõnekeel kirjalikus vormis, kuna see järgib samu grammatikareegleid.
• Luule on struktureeritum ja sageli oma olemuselt rütmiline või riimiline.
• Luule näib olevat pigem kunstiline või kirjanduslik kui proosa.
• Luule on atraktiivsem ja muljetavaldavam kui proosa.
• Inimestele, kes luulet ei mõista, on proosa alati parem.
• Proosas on sisu olulisem, luules aga struktuur.
• Igapäevane kirjutamine on kõik proosa.
• Proosa kasutab lihtsat keelt ilma igasuguse ornamentita.
• Luule on abstraktsem kui proosa.
